Ajalugu

Share on FacebookEmail this to someoneShare on LinkedInShare on Google+Tweet about this on TwitterPrint this page

Priitahtlik, Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel!

Tiit Kuuskmäe (AMFF), Tarmo Oja (RPR), Toomas Roolaid (AMFF)

Ligikaudu selliste sõnadega lõppeb nii 1918. aasta Eesti iseseisvuse manifest kui ka Lennart Meri sotsiaal- ja majandusraskuste trotsimisele pühendatud presidendiameti inauguratsioonikõne 6. oktoobril 1992.

Pateetikaks on alust ka täna. Ka priitahtlikus pritsunduses. Kuid emotsioonide nõrgim koht on realiteedid. Seepärast uurigemgi seda, mis on tehtud ja mis tegemata. Kui rikas on lootus ning millistes lõikudes komistab ootus.

Tartust Viljandini

Esmalt taustast. Priitahtlik Mõttekoda AMFF (endise nimega Tuletõrjeühing Alma Mater Firefighting) on priitahtlike koostööle suunatud arutelusid ja mõttetorme korraldanud 2006. aastast saadik. Kokku on nüüdseks toimunud viis kogunemist Tartus, Elvas, Türil, Viljandis ja Eidaperes. Osalevaid ühinguid on olnud keskmiselt 18 seltsi ühe kogunemise peale, kõige vähem 11 (Elvas 2007) ja kõige rohkem 30 (Eidaperes 2009). Mõttetalguliste arv on kõikunud 29 (Viljandi 2009) ja 50 (Türi 2008) inimese vahel.

2008. aasta sügisel ilmnes korraldajate jaoks tükike kibedat tõtt. Nimelt sai selgeks, et endisel moel edasi minna pole enam eriti mõtet. Kas toimub kvalitatiivne hüpe või leiab aset kvalitatiivne paigalseis. Otsustasime minna hüpet püüdma ning uueks kõrguseks sai seatud ei rohkem ega vähem kui vabatahtlikke ühendava koostööorganisatsiooni asutamine. Või vähemasti aruteludel ikka ja jälle kerkinud küsimuse – “äkki peaks seda tegema vabatahtlike katusorganisatsioon?” – lõplik lahendamine.

Vajasime aega, häid mõtteid ja lõpuks ka natuke raha. Kõige rohkem kulus just aega ja halle ajurakke. Ettevalmistustööd algasid 2008. aasta septembris, esimene kogunemine Viljandis leidis aset 2009. aasta märtsis. Andsime enestele aru, et vastus võib tulla ka negatiivne: organisatsiooni ei teki ning kogu vabatahtlike koostööle suunatud liikumine jookseb pikkadeks aastateks liiva.

Ometi juhtus Viljandis pisike ime. Arutelupäeva lõpus kui olime piltlikult öeldes valmis juba oma voolikud ja joatorud kotti pakkima, panid mõned osalejad mõttetalgulistele ette, et nii varustust kui iseend ei tohiks sugugi sinnapaika jätta. Vastupidi: oleks tarviline hakata astuma realistlikke samme ühisorgani loomise suunas. Kõige pimedam hetk on vahetult enne koitu, nagu öeldakse…

Nii juhtuski, et Viljandis sai mandaadi initsiatiivgrupp koosseisus Rait Killandi (Kaberneeme Klubi), Tarmo Oja (RPR) ja Toomas Sillamaa (Vajangu VTÜ) ühe ja ainsa eesmärgiga: koostada suviseks Eidapere foorumiks ühisorgani realistlik ideekava. Initsiatiivgruppi määrati assisteerima Tiit Kuuskmäe (AMFF) ja Toomas Roolaid (AMFF). Seega oli jäme ots imaginaarse ühistegevuse joatorust libisenud nüüd juba vabatahtlike eneste kätte.

Viljandist Eidapereni

Kevadel 2009 toimus Tallinnas paarinädalaste vahedega kolm initsiatiivgrupi koosolekut. Konsulteeriti kümnete vabatahtlike, riiklike ja eraõiguslike organisatsioonidega, viidi läbi sotsioloogiline küsitlus ja koostati ühisorgani ideekava. Viimane seisnes lühidalt selles, et loodava ühisorgani kaudu leviksid varustuse soodsa hankimise võimalused ja muud säästmisele suunatud pakkumised. Liikmesorganisatsioonid kohustuksid omalt poolt andma ühisorganile regulaarset ning adekvaatset infot oma seltsi ja selle tegevuse kohta (arvudes, ühikutes, spetsiifikas ja kvaliteedis). Ühtlasi tegeleks ühisorgan tekkivate VTÜ-de nõustamisega ning oleks platvormiks lastelaagrite jms. seltsidevahelisel koordineerimisel. Ühisorgan elatuks projektidest ja mitte liikmemaksudest. Ning selle eesotsas oleks vähemasti üks täiskohaga tegevjuht.

Tarmo Oja (RPR) poolt initsieeritud vastavasisulisest küsitlusest võttis osa 23 priitahtlikku organisatsiooni. Tulemustest selgus (kõige muu kõrval), et seltsidevahelist ennetusalast koostööd tegi juba 40% küsitletuist, teadmisi vahetas 30%, varustust 4%, kuid üldse mingit pistmist teiste seltsidega polnud tervelt 48% küsitletuist. Tuleviku perspektiivis oli oma varustust (hoolimata puudujääkidest endagi seltsides) valmis jagama 48% küsitletuist, kasutamiseks andma 35% ning jagamisest polnud huvitatud üksnes 1% vastanuist. Seejuures tundis kindlustuse ühishangete vastu huvi 60% vastanuist, varustuse soetamise ühine koordineerimine oli oluline 70% ja juriidiline nõustamine 57% seltsidest.

Hoolimata küsitluse üsna positiivsest tagasisidest ei kujunenud juunis Eidaperes toimunud mõttetalgu sugugi libedamalt kui paar kuud varem Viljandis aset leidnud kogunemine. Mitmed osapooled väljendasid otsesõnu oma skepsist nii ideekavandi kohta konkreetselt kui ka koostöö suhtes üldiselt. Ometi jõudsid päeva lõpuks enamus kohale tulnud organisatsioone või selle volitatud esindajaid (30) pärast kohati tuliseks kippunud diskussiooni seisukohani, et ühisorgani loomise protsess peab jätkuma.

Lisaks senise initsiatiivgrupi liikmeile (põhjast ja idast) ühinesid töörühmaga ka vabatahtlike esindajad läänest. Samuti olid alguses töörühma juures Eesti Tuletõrjeliidu esindajad, kes pärast oma juulis toimunud üldkogu ennast ühisorgani loomise töörühmast siiski taandasid. Põhjuseks asjaolu, et Eesti Tuletõrjeliidu näol ei ole tegemist mitte vabatahtlikke tuletõrjeühinguid ühendava organisatsiooniga, vaid tuletõrjevahendeid ja -teenuseid müüvate mittetulundusühingute, seltside ja osaühingute esindusorganisatsiooniga. Sellisena astub Eesti Tuletõrjeliit oma põhimõtetes ja eesmärkides suuresti ühte jalga kahe teise hiljuti asutatud esindus-organisatsiooniga: (i) Tuleohutuspaigaldiste Hooldajate Keskliidu (Tamrex, Kidde ja Tartu Tuli) ning (ii) Eesti Tuleohutusettevõtete Liiduga (Selektor).

Lühidalt: Eesti Tuletõrjeliit on Eesti priitahtliku pritsutegevuse kuulsusrikas minevik, Vabatahtlik Päästekoda vms. nimekujuga ühing meie priitahtliku pritsutegevuse lootusrikas tulevik. Nii lihtne see ongi.

Lävepakk

2009. aasta oktoobri keskpaiga seisuga valitseb päästekoja loomise teel veel üsna palju ohtlikke karisid ning teha on palju. Väga palju. Suhtlusplatvormina on ida, põhja ja lääne vabatahtlike esindajate vahel loodud postituslist. Hetkel käivad aktiivsed otsingud partnerite leidmiseks lõunast. Kirjutamist vajab põhikiri. Asutajaliikmetena leidmist vähemasti üks selts igast maakonnast.

Kuid kõige ohtlikumad ja potentsiaalselt saatuslikumad kaalukeeled ühisorgani loomise ja püsimise teel on tegelikult mujal. Need on seotud punktidega, millele on keeruline üheselt viidata ning mille olulisus kipub asjaosalistel tõenäoliselt pidevalt ununema.

Esiteks ei tule midagi kätte niisama. Juhul kui ühisorganil on õnne õnnestuda, siis üksnes tänu töörühma ja sellega liitunud vabatahtlike ühisele pingutusele. Eriti palju koormust langeb töörühma liikmeile just ettevõtmise käivitamise (julgeks öelda) aastatel, kuivõrd tegevjuhi koha tekitamiseks (kes iganes see poleks) peavad projekte kirjutama just töörühma vabatahtlikud liikmed ise (sest tegevjuhti 0-punktis veel pole).

Teiseks on oluline, et ühisorgani loomise protsessis ei unustataks üksteise mõistmist ja vastastikust austust. Heatahtliku suhtumise puudumine on kiireim viis ettevõtmise devalveerimiseks. Viimane ei tähenda seda, et osalised ei võiks olla konstruktiivselt ja sisuliselt kriitilised.

Ja viimaks, kuid mitte vähemaks – ettevõtmine vajab õiget juhtimist. Kui töörühm ja selle toetajad ei suuda leida neile sobivat rütmi, tööindu ja asjakohast koordineerimist, siis pudeneb initsiatiiv tõenäoliselt laiali. Organisatsiooniga juhtuks tõenäoliselt sama, mis juhtuks riigiga, kus aastaks peatuksid seadused, sest keegi ei viitsi või ei taha neid järgida. Teises äärmuses valitseb ülepingutuse ja läbipõlemise oht. Kuldse kesktee peab suutma määratleda töörühm enesele ise.

Kõigele vaatamata on positiivne algus tehtud. Pärast 1995. aasta Eesti Tuletõrjeliidu kui vabatahtlike ühisseltsi lagunemist valitseb esimest korda 15 aasta jooksul võimalus, et Eesti priitahtlikud pritsumehed saavad omale esindus- ja koostööorgani. Seega pole lootusrikka tuleviku lävel seismine ainult pateetika, selles sisaldub ka tükike realismi. Küsimus on nüüd juba edasises: kas astuda üle läve või mitte.

Lõpetuseks võtaksimegi kokku edasised sammud, mis on plaanis ühisorganit käivitaval töörühmal ja mida saaksid teha Sina, hea priitahtlik. Saanud tuge Eidapere diskussioonist, sealsetest otsustest ja uute inimeste liitumisest initsiatiiviga:

  • jätkata ühisorganisatsiooni tegutsemise põhimõtete kirjeldamist,

  • leida töörühma esindaja(d) Lõuna-Eestist,

  • otsida ja koondada aktiivsete päästeühingute kontakte kõigist regioonidest ja maakondadest,

  • alustada põhikirja kavandamist

  • leida võimalused organisatsiooni käivitamise kulude katmiseks mõnest kodanikeühenduse finantseerimisallikast.

Samuti ootame kindlasti kõigi priitahtlike tagasisidet ja kaasamõtlemist ülaltoodud teemade arendamisel. Jumala auks, ligimese kaitseks!

Leave a Reply